Valdur Tamming käib neli korda nädalas saunas

Anzori Barkalaja: saun annab väge

Saunauurija soovitused

 

 

Valdur Tamming käib neli korda nädalas saunas
AIVI PARIJõGI

Valdur Tamming usub, et on viimase 25 aasta jooksul Eestis kõige rohkem saunas käinud inimene. Alustuseks kraamib ta kotist välja sületäie märkmikke ja pakub: «Mängime sellist mängu, et te ütlete seitsmekümne esimesest aastast kuni tänaseni viis juhuslikult valitud päeva ja mina vaatan oma märkmikest järele, kas ma käisin nendel päevadel saunas. Vähemalt kolmel neist olen ma kindlasti saunas käinud.» Tal on õigus, nii ongi. Mustvalgel on kirjas, mis päeval ja millises saunas on käidud ning mitu korda laval oldud. Ühel kuul tuleb 21 korda, järgmisel 15 korda, siis jälle 20 korda. Kõrge keskmise veavad mõnel aastal alla pikad reisid, viimastel aastatel ka haiglapäevad. Märkmik ütleb, et läinud aasta 23. aprillil oli Valdur Tammingul südameoperatsioon ja 4. mail on ta juba kaks korda laval leili võtnud. Kodused peavad meest saunahulluks, aga Pärnu saunasõbrad on ta valinud oma varivalitsuse peaministriks. «Niisama nalja pärast oleme saunas valitsuse teinud, meil on kõik ministrid olemas ja puha. Kui keegi jätab mõnikord tulemata, siis teeme nalja ja noomime teda. Pärnus käin ma saunas igal neljapäeval, aga igal esmaspäeval olen Tallinnas saunas. Saun on mulle seltskondlik ajaviitekoht.»

Enne perestroikat, kui pealinnas oli kümmekond sauna, käis Valdur Tamming ikka mitmes saunas. Ta teadis täpselt, millisel kellaajal missugune seltskond saunas oli. Kindlalt võis öelda, kes oli Silikaadi saunas teisipäeval kell kuus ja kes Kivimäe saunas laupäeval kell kümme. Kümmekond aastat käis ta igal esmaspäeval ja neljapäeval Lennuki saunas, seal kuulus punti viisteist inimest. Saunasõbrad on inimesed, kellega muidu kokku ei puutukski. On mehi, kelle nimegi ei tea. Vene poisid, keda Tamming nende kullalembuse pärast aasis, on paari aastaga Kalamaja saunast kadunud, kuuldavasti maffia poolt maha lastud.

63-aastase mehe «saunahullus» algas siis, kui soome saunad moodi tulid. See oli aeg, kus alla 120-kraadisesse sauna minna ei sobinud. 25. augustil 1970 oli Valdur Tamming Vändras saunas. Väljas oli 27 kraadi sooja ja sauna köeti kaua. «Kui sauna läksin, näitas termomeeter 181 kraadi. Asi oli mõnust kaugel, kannatasin kolmkümmend sekundit ja põgenesin siis välja. Kui uuesti ukse avasin, oli 165 kraadi. Kaks korda kannatasin selle ka välja. Aga ega ta hea ei olnud. Mõnus on siis, kui saun on 120-140 kraadi ja saad 25-kraadise külmaga jääauku hüpata. See on fantastiline tunne.»

Kaks aastat tagasi luges Valdur Tamming teiste õhutusel oma saunakorrad kokku ja sai teada, et käib keskmiselt neli ja pool korda nädalas saunas. «Kui ma iga kord saunas ka peseksin, oleks mu nahk juba täiesti ära kuivanud. Seda ma ei tee ja ma ei vihtle ka kunagi. Aga kui kolm päeva ilma saunata olen, hakkab kehal imelik.»

Lisaks Tallinna-kodu saunale on tal kaks sauna Pärnu lähedal maakodus. Mõnda aega pidas mees plaani, et ehitab sinna kolmandaks suitsusauna. «Arvestasin, et kui teha palksaun, läheb see maksma umbes 100 000 krooni. Lisaks veel kütmine, mis võtab hulga rohkem puid kui soome saun. Üksinda pole mõtet suurt kütmist ette võtta. Kui kümme korda aastas seltskonna kokku saab, on hea. Ütleme, et elan veel kümme aastat, siis tuleb iga saunaskäigu hinnaks 1000 krooni pluss veel küttepuud. Natuke kallis. Kuigi hoonekompleksile oleks see palju juurde andnud, ei tasu selline eneseimetlemine ära. Võibolla ehitan hoopis vene sauna, niisuguse niiske leiliga, see meeldib mulle ka väga.»

Diplomeeritud ajakirjanik, Eesti Autoklubi nõukogu esimees ja Tampere saunaklubi auliige usaldab lõpuks, et tema suurim hobi on hoopis kokandus, hea meelega teeks ta kogu aeg süüa. Muidugi siis, kui ta parasjagu saunas ei ole.

Algus


Anzori Barkalaja: saun annab väge

Üles kirjutas AIVI PARIJÕGI

Mul on selline kaemus, et enamik eestlasi vajab sauna. See on geenidesse jäänud ja ilma saunata tuntakse ennast kehvasti. Isegi linnaeestlane ei saa saunata hakkama, kord nädalas või vähemalt kord kuus peab ta saunas ära käima. Kuigi linnaeestlastel võib olla ka subkultuur: käiakse saunas mitte sauna enda pärast, vaid ärikohtumisi ja läbirääkimisi pidamas.

Minu saunaelamused algavad kaheksandast eluaastast, sest Usbekistanis elades ma saunaga kokku ei puutunud. Olen kindel, et paljudele eestlastele on saun nagu vesi kalale: nad ei mõtle, miks nad saunas käivad, nad lihtsalt käivad. Mujalt tulijana olen mõelnud, et eestlased on saanud pihta sellisele asjale nagu väekunst. Siin on tähtis osa traditsioonil, pideval jätkamisel. Kui iga nädal käid korra saunas, siis sa pidevalt taastad oma töövõimet ja immuunsüsteemi. Pidev jätkamine toetab inimest.

Võimaluse korral eelistan suitsusauna, sest see toimib paremini. Suitsusaunal on omad nüansid, nagu näiteks karm (süsinikoksiid), mis saunast lõplikult ei kao. Karm mõjutab inimese teadvust. Meeleseisund nihkub tavareaalsusest erinevasse reaalsusse. Suitsusauna kaudu tuleb püha maailm meie juurde. Me saame puhtaks mitte ainult keha, vaid ka vaimu poolest. Tal on sees need mehhanismid, mis aitavad meeleseisundil muutuda. Inimene puhkab. Teadvuseseisundi muutumine on sauna üks olulisemaid elemente minu jaoks.

Suitsusaunas on oma kombestik ja käitumisviisid. Pimedas ei tohi sauna minna, sest siis tulevad juba teise ilma vaimud vihtlema. Tuleb austada saunahaldjat, kelle kehaks saun on. Siiani säilinud suitsusaunad on väga suure väärtusega, sest nad on tehtud pühaks kohaks siis, kui see oli veel võimalik. Saunaehitamise juurde kuulusid mitmed maagilised rituaalid. Praegu on püha kohta teha väga keeruline, viska kasvõi kümme pihutäit soola kerisele, püha maailm kaugeneb meist kogu aeg, seda enam tagasi ei too. Suitsusaunatraditsioon sureb ilmselt paari põlvkonna jooksul välja. Mõned kasutajad jäävad, aga neid saab kokku lugeda kahe käe sõrmedel.

Puudega köetav soome saun on ka väga hea, aga see sõltub juba konkreetsest saunast: kes on sauna ehitanud, kuidas keris on ehitatud. Iga mees, kes sauna ehitab, paneb oma väe sinna sisse. Ja see vägi on jääv ning toimib kõigile, kes saunas käivad. Sellepärast on hea mehe tehtud saun märksa etem kui halvema inimese tehtud saun.

Kõik ei peagi suitsusaunas käima. Kui inimesele suitsusaun ei meeldi, küllap see pole siis tema jaoks. Ta ei kuulu enam põlisrahva hulka, kuigi juured võivad tal seal olla. Indoeuroopa rahvastele ongi suitsusaun vastik, sest seal ei saa kiiresti hingata, nagu linnaühiskonnas ollakse harjunud. Kui inimene on sunnitud olema sellises keskkonnas, kus kiiresti hingata enam ei saa ja tuleb tempot maha võtta ning see tundub talle võõras, siis ei ole ta enam soomeugrilane. Sellised inimesed on lääne linnaühiskonna liikmed, aga see pole üldse halvustamine. Ega nad ei tunnegi ennast maal hästi. Kui nad peavad maal elama, siis loovad nad endale pisikese linnaühiskonna. Nad teevad sellise sauna, mis neile sobib. Inimene peab aru saama, kes ta tegelikult on, ja sellest lähtudes ka saunas käima. Saunas tuleb käia nii, et on mõnus. Mõni läheb päris sauna - suitsusauna, mõni läheb mullivanni.

Algus



Saunauurija soovitused
AIVI PARIJÕGI

Rein Suija on arstina sauna tervistavat mõju uurinud kolmkümmend aastat. Ta leiab, et viimastel aastatel kasutavad eestlased sauna mõistlikumalt kui varem. Kolhoosisaunade hiilgeajal paarkümmend aastat tagasi oli üsna tavaline, et järgmisel hommikul pärast viinarikast saunapidu otsisid osalised tulutult mõnd kaaslast. Vindine sõber oli jäänud järve- või basseinipõhja. Saun oli toona peopidamiskoht, kus võeti kõvasti napsi ja moodsad segasaunatamised muutusid sageli orgiateks.

Praegu pidutsetakse saunas vähem ja asutuste saunad pole enam nii populaarsed. Inimesed eelistavad käia oma saunas, ja kui tahetakse pidu pidada, leitakse selleks hoopis sobivam koht. Saun jäägu tervisetempliks.

Doktor Suija teab, et kõige mõnusam on kodusaunas käia sõprade ja külalistega. Siis on ta nõus koos külalisega isegi lonksu õlut võtma, kuigi see jook talle eriti ei meeldi. Tohter eelistab kalja ja mineraalvett. Saunauurija on omal nahal ära proovinud, kui mitu kraadi inimese keha välja kannatab. 140 kraadi kõva leili on talutav, aga edasi ei maksaks proovida. Kasvõi seetõttu, et nii suures kuumuses hakkab puu eraldama gaase, ka võib saun nii kõrgel temperatuuril hoopis maha põleda.

Doktor Rein Suija saunatarkused:

• Kõige mõnusam on kaseviht. Eriti hea viha saab vesisel pinnasel kasvava leinakase peenikestest tumeroheliste lehtedega okstest. Vihtade tegemiseks kõige sobivam aeg on üks nädal enne ja kaks nädalat pärast jaanipäeva. Oksad peavad närbuma vilus. Kasevihale omistatakse nahka noorendavat, valuvaigistavat ja haavu parandavat toimet. Üks perekond võib ühte kasevihta kasutada kahel saunapäeval, kui viht on kuivanud toatemperatuuril ja teda säilitatakse pimedas ruumis, s.o saunas.

Teisele kohale jääb tammeviht, mis annab tunduvalt suurema soojusaistingu. Tammelehtedes leidub tanniini, mis peaks aitama liigesehaiguste puhul ja andma hea une raskete sügistööde ajal.

Vihta võib teha ka kadakast, pärnast, saarest, nõgestest ja mustsõstraokstest.

• Haigena saunaminek on riskantne ettevõtmine. Carl Robert Jakobson läks kopsupõletikuga sauna ja me kõik teame, millega see lõppes. Saunast on abi siis, kui haigus pole veel võimust võtnud. Samuti ei tohi sauna minna purjus peaga. Uuringud on näidanud, et kuum saun äkksurma ei põhjusta, küll aga võib seda põhjustada alkoholi ja sauna koosmõju.

• Saunas on kergem tegelda autogeense treeninguga: soojustunne kehas tekib iseenesest. Lihased lõdvestuvad ja toimub üldine rahunemine. Niisiis mõjub saun hästi ärrituse ja pingeseisundite puhul. Saun aitab ka kõrgenenud vererõhu korral: kuna veresooned laienevad, siis vererõhk langeb. Kaugelearenenud südamehaiguste puhul vajab saunaline siiski arsti konsultatsiooni.

• Saunaskäik ei alga vihtlemisega. Kõigepealt maksab end märjaks kasta ja laval kolm-neli minutit lamada, alles siis on aeg leili visata. Sauna minnes varutagu küllaldaselt aega, parem kui kell maha jääb.

Allikas - Postimees Extra - Saun

Algus